Poole tunniga tõi metroo Tallinna loomi otse lennujaama ukse ette. Taevas oli täis lennukeid. “Ei tea, kas seekord peaks pileti ostma?” küsis Nirk mõtlikult. “Vaatab, äkki sõidame jänest,” pakkus välja Hüään. “Ma spetsiaalselt laenutasin Playboy toimetusest kõrvad. Mul peaks olema siin tööl üks sugulane, äkki tema aitab. Lähme kutsume ta infopunktist siia.” Nähes kahte saatjata looma, korstutas infopunkti tädi kulmu, kuid kui Nirk viskas lauale oma ässa: “Zdastvujte!” näol ja Hüään luges ette “Tsaar Satltaani” sissejuhatust, jäi daam uskuma, et tegemist on gastroleerijatega Moskva tsirkusest. “Me tulime siia tegelikult sugulasele pakki üle andma. Ta töötab tollis, Šaarik, äkki teate teda?” uuris sissejuhatuse järel Hüään galantselt kulme liigutades. “Jajah, meil on küll selline. Unustab tihti asju ja itsitab palju aga muidu tore noormees. Kohe kutsun,” lubas infotädi lahkelt. Ta köhatas, võttis kätte mikrofoni ja lasi oma häälel kajada igast lennujaama kõlarist: “Graždanin Šarik, poprošu v infobudku, graždanin Šarik!”
Kodanik Šarik ei lasknud end kaua oodata. Hundikoera silmad olid kahtlaselt punased, kõnnak lohisev ja peas oli tal müts.
Siis kui kõik passažiirid istusid oma kupeedes maha ning võtsid paunadest välja grillkanajalad, keedumunad ja tomatid, lahkus rong perroonilt pika ja natuke kurva hüüdega. Hüäängi muutus korra morniks, sest armastas oma kodulinna ja sealt lahkumine liigutas tema suurt südant: “Nii hea, et oled minuga koos, kallis Nirk. Muidu ei julgeks ma iialgi kaugele Rooma minna,” ütles ta ja paitas oma sõpra esikäpaga. “Ikka olen. Roomas hakkab meil olema lõbus. Lehes kirjutas, et neil oli seal üleujutus ja minagi saan seega oma kutsumuse poole pürgida. Kas pole tore!” lausus Nirk ja viskas väikese salto.
Öö veetsid loomad reisisaatja kupees. Nad magasid ilusti, ainult Hüään vaikselt niutsus unes, harjutas operismi katseteks. “Juhuu, me oleme Moskvas!” tervitas hommikut Nirk. Tõepoolest, aknast paistiski juba Punane väljak, rong peatus ja koos teiste turistidega tulid Nirk ja Hüään sealt välja. “Hähähä, hühü,huhu kõik on suur,” rõõmustas Hüään nii nagu tema liigile kombeks, kõrvalviibijaid võpatama pannes. “Ee, jah. Ma parem jälle istun sulle selga,” ütles Nirk, kes natuke kartis ära kaduda. Sedasi läks sõprade duo metroosse, kus tutvuti uhkete mosaiikide ja aborigeenidest kahemeetriste rottidega. Õiget liini otsides jõudis paarike einestada kapsapirukatega, mida müüs neile ühe jala, kuid sõbralike silmadega habemik.
Maaalune transport viis sõbrad kiirelt lennujaama poole. Enamus inimesi, nagu Nirk tähele pani, kuulas klappidest muusikat, luges, või põrnitses iseenda kingi. “Zdrastvujte, mõ iz Tallinn,” tervitas Nirk viisakalt kõrvalistujat, kuna talle meeldis inimestega tutvuda. “Sorry, i dont understand,” vastas lühike väikeste silmadega mees. “Ilmselt on hiinlane,” teatas Nirk, kes ei olnud kuigi osav erinevate keelte eristamises, Hüäänile ja hakkas umisema David Bowie laulu “China Girl,” soovides väljendada kaasreisijale oma poolehoidu.
Järgmisel päeval said Hüään ja Nirk kokku Balti jaamas. Nirk oli õmmelnud endale kindast väikese reisikombinesooni kapuutsi ja nööpidega. Kuna Nirgi käpad olid lühikesed ja väsisid kiiresti, sõitis ta perrooni poole Hüääni seljas. Kärplase perekond jäi sõpradele Lasnamäe aknal lehvitama. Nirk lubas emale ja isale, et ta ei tee lollusi ja tuleb varsti tagasi. Hüään kutsus oma korterisse elama ühte anarhistist kassi, kes muidu eelistas neljale seinale tänavat, kuid Hüääni suure ooperiunistuse nimel lubas romantiku äraolemise ajal kasta lilli ja hoida silma peal postkastil ja freskodel.
Balti Jaamas otsustasid Hüään ja Nirk Moskva poole mineva rongi kasuks: “Sealt on Roomani kiviga visata. Või no kui ei ole, võtame lennuki,” arvas Nirk. Rongi ukse peal tuli loomadele vastu reisisaatja: “Oot-oot, kus te nüüd lähete? Paluks piletit!” nõudis reeglitele allumist sinises vormis tädi. “A meil ei ole vaja piletit!” teatas Nirk enesekindlalt. “Te ainult vaadake mu sõbra hambaid! Me oleme hoopis pileti komposteerijad. Tema komposteerib, mina kontrollin ja teie puhkate ja joote teed! Meid nimelt saadeti rongiministeeriumi poolt teile auhinnaks kui Aasta Töötajale. Et me siis võimaldame teile väärilist puhkust.” “Oii, päriselt! Issakene, väga kena väga kena. Ma olen nii liigutatud,” suurest rõõmust hakkas reisisaatja peaagu et nutma, sest armastas oma tööd, “Ma olen kõik need aastad teeninud ja lõpuks ometi Aasta Töötaja! Aitäh, aitäh tublid loomad, tulge edasi.” Nirk ja Hüään pilgutasid üksteisele silma ja tegelesid piletite augustamisega kuni viimane inimene peale sai. Reisijad muidugi üllatusid sellise uutmoodi kontrollisüsteemi peale, kuid Hüääni sõbralik naeratus veenis neid, et küsimusi pole vaja.
Niisiis istusid Nirk ja Hüään pingil ja rääkisid elust. “Ma arvan, et peaks need kapteniload ikka ära tegema. Ma eile proovisin kraanikausis ujuda ja tuli täitsa normaalselt välja. Natuke läks vett kõrva aga üldiselt mulle meeldis,” lobises Nirk, kõigutas oma lühikesi jalgu ja luristas teed. “Või mis sa arvad?” küsis ta oma sõbra käest, sest usaldas teda. Sõber ei kuulanud aga Nirki. Hüääni ilme oli äraolev, silmad natuke punnis ja ta liigutas kiiresti oma kõrvu: “M-m-mis see on?” sosistas ta ebalevalt. “Ää? Misasi?” üllatus Nirk Hüääni ilmest. Tema ei pannud midagi tähele, tema juba seilas Ruhnu suunas. “See hääl, see imeline hääl!” sosistas Hüään. “Hääl? Aaa, see. Ei no keegi kuulab kodus ooperit ja aken on lahti. Ooper on siis, kui minnakse paksuks ja lauldakse valjusti. Nagu Perverdi. Ta on suur operist. Nägin ükskord telekast, leelotas nii et põsed punnis. Ja siis kõik plaksutasid.” “See on kõige ilusam asi mida ma olen kuulnud,” ütles Hüään, laskmata end häirida sõbra proosalisest jutust. Suurest erutusest hüppas ta pingilt maha. “Ma ei taha enam olla maalikunstnik. Oioioi. Ma päris kindlasti ei taha enam. Ma leidsin oma kutsumuse. Minust saab operist, peab saama,” hakkas Hüään rääkima justkui omaette, samal ajal bussipeatuses edasi-tagasi kõndides, käpad selja taha seatud ja koon vastu maad. Niimoodi rahustas emotsionaalne loom oma närve. “Parimaid operiste tehakse Itaalias. Seesama Perverdi õpetab. Paar aastat ja saad operisti tõutõendi,” ütles sõbra manöövreid uudishimulikult jälgiv Nirk. Nirgile meeldis magada ajalehehunniku peal ja seetõttu pidas ta end väga teadlikuks kõiksugustest asjadest. Hüääni ajas Itaalia mainimine veelgi enam pabinasse, sest makaronide maast unistas ta juba ammu. “Siis pean ma minema Itaaliasse! Oma kutsumust peab järgima, niimoodi ütlesid juba Vanad Roomlased. Kallis Nirk, kas sa tuled minuga kaasa?” küsis ta. Hüäänil oli kombeks viidata roomlastele kõiksugustel puhkudel sellest saati kui ta nägi Nirgi pool “Gladiaatori” filmi, mis avaldas loomale oma suursugususega muljet. “Muidugi! Me ju oleme parimad sõbrad,” naeratas Nirk ja patsutas Hüääni küüru. “Ma arvan, et lähme rongiga,” pakkus ta, “seal saab tasuta teed ja aknast välja vaadata.”
(ma nüüd siin veits panen üles ilukirjandusliku teksti)
Nirk ja Hüään olid head sõbrad. Nad tutvusid juba väikestena loomaaias. Sellest ajast tegid nad paljusid asju koos, näiteks käisid kalal ja paadiga sõitmas. Nirk oli nimelt suur merehuviline, talle meeldis joonistada tuulte roose, unistada Ruhnust ja teistes kaugetest paikadest. Kuna ta oli väga pisike, piirdus kärplane siiski Pirita jõe paadilaenutuse ja oma fantaasiaga. Nirk elas Lasnamäel, 9-kordses majas, heas perekonnas. Tema aknast oli näha merd ja see tegi Nirki õnnelikuks. Ta joonistas aknale paadi, nii et tundus, et paat seilab lainetes ja kujutas ette, et ta on paadi kapten.
Nirgi parim sõber Hüään oli väga tundeline loom. Nirk teadis, et Hüään kirjutab salaja luuletusi ja isegi stsenaariume. Oma Laagri metsa pappkastidest majakeses maalis Hüään seintele freskosid ja natüürmorte.
Laupäeviti oli Nirgil ja Hüäänil kombeks juua termosest teed mõnes looduskaunis paigas, näiteks Pärnu maantee ääres. Kord istusid nad ilusti bussipeatuses ja vaatasid mööduvaid autosid. “Tee maitseb täna erakordselt hästi, kallis Nirk!” lausus hüään, tundes oma lakal õhtupäikese viimaseid kiiri. Ta oli selga pannud ilusa lillelise vesti ja pärja. Nirk oli nii nagu ikka, paljas. Ta kandis riideid ainult väga pidulikel puhkudel, sest tema ebatavalisele figuurile ei olnud poes midagi leida. “Ma olen nudist!” teatas loom oma perekonnale, kui nad üritasid talle Barbie riideid selga toppida. Nirk ei olnud kuigi häbelik tüüp.
"Psychosurgery was not openly attempted again until 1910, when Estonian neurosurgeon Ludvig Puusepp operated on a few patients." nii saabki targaks, mulle kuluks vist marjaks ära, doktor puusepp, tule appi.
belka i strelka: teadaolevalt belkale kosmoses meeldis, ta mängis, ajas oma saba taga, viskas hundiratast ja kiitis kaalutaolekut heaks. strelka läks närvi ja eelistas püsida liikumatuna. kui nad tagasi tulid, võttis üks laborimees neid enda juurde elama, kuhugi suvilasse, kõik oli ilus.
siin ma istun, olen rikas, vahin lillades retuusides. mõelda vaid, kunagi põlgasin ma retuuse
eile käisin uuesti jooksmas, jooksin eranditult piirkondads kus elavad penskarid. kuidagi on nii, et teatud linnaosad on rohkem neid täis. ma pigem elaks seega baltika kandis kui kalamajas, kalamajas jääb kogu aeg lastekärude alla. peaks välja arvutama, mitu korda ja kui pikalt ma peaks reisima, et käiks kõik enamvähem normaalsed kohad läbi - normaalsed ehk siis mitte antarktis. igale poole mujale suht läheks. murmanskisse äkki ka ei läheks.
hetkel läheks kazahstani, sest et seal kukkus just kaks helendavat objekti maha, otse kosmosest. ilmselt üks on alien ja teine predaator. on oodata kazahstani elanikkonna järsku kahanemist ja muudki põnevat. arnold, kus sa oled?
tegelt i wait järgmist teisipäeva õhtut, mil istun ma raudlinnu kõhtu ja raudlind viib mu germaanlaste maale ja sealt edasi salakavalate, ning musta kulda armastavate araablaste ja siis kaugesse džunglisse inimsööja-sõdalaste kuningriiki, metsainimeste, elavate surnute, ööloomade sekka.
ma vahepeal sain selgeks, mida elult tahan, sain selgeks, et vanad trikid töötavad ka uue koera puhul ja et kangest alkoholist loobumine on v. lihtne. samuti nüüd võitlen ma kapitalismiga, sellisel meetodil et ise hakkan kapitalistiks.
tegin uue passipildi, eelmine oli suht fine, nyyd olen nagu mingi eriti suure ninaga seal pildil ja paistab, et kuri.hommikul kuulsin tänaval tihase tiksumist aga ma ei lase end petta, kevadeni aega veel sitaks.kateśt - lõpuks ometi, vaikselt aga kindalt hakkab kate moss vanaks jääma, ausalt ka!
mis hetkest kes on kelle sõber ja kas sa üldse võid usaldada inimest, kellega sa oled tuttav vähem kui 5 aastat ja kellega sa ei ole käinud läbi, tulest, veest, miljonilt peolt, reisilt ja kellega ei pea kunagi valetama.
