Nirk ja Hüään 2

Niisiis istusid Nirk ja Hüään pingil ja rääkisid elust. “Ma arvan, et peaks need kapteniload ikka ära tegema. Ma eile proovisin kraanikausis ujuda ja tuli täitsa normaalselt välja. Natuke läks vett kõrva aga üldiselt mulle meeldis,” lobises Nirk, kõigutas oma lühikesi jalgu ja luristas teed. “Või mis sa arvad?” küsis ta oma sõbra käest, sest usaldas teda. Sõber ei kuulanud aga Nirki. Hüääni ilme oli äraolev, silmad natuke punnis ja ta liigutas kiiresti oma kõrvu: “M-m-mis see on?” sosistas ta ebalevalt. “Ää? Misasi?” üllatus Nirk Hüääni ilmest. Tema ei pannud midagi tähele, tema juba seilas Ruhnu suunas. “See hääl, see imeline hääl!” sosistas Hüään. “Hääl? Aaa, see. Ei no keegi kuulab kodus ooperit ja aken on lahti. Ooper on siis, kui minnakse paksuks ja lauldakse valjusti. Nagu Perverdi. Ta on suur operist. Nägin ükskord telekast, leelotas nii et põsed punnis. Ja siis kõik plaksutasid.” “See on kõige ilusam asi mida ma olen kuulnud,” ütles Hüään, laskmata end häirida sõbra proosalisest jutust. Suurest erutusest hüppas ta pingilt maha. “Ma ei taha enam olla maalikunstnik. Oioioi. Ma päris kindlasti ei taha enam. Ma leidsin oma kutsumuse. Minust saab operist, peab saama,” hakkas Hüään rääkima justkui omaette, samal ajal bussipeatuses edasi-tagasi kõndides, käpad selja taha seatud ja koon vastu maad. Niimoodi rahustas emotsionaalne loom oma närve. “Parimaid operiste tehakse Itaalias. Seesama Perverdi õpetab. Paar aastat ja saad operisti tõutõendi,” ütles sõbra manöövreid uudishimulikult jälgiv Nirk. Nirgile meeldis magada ajalehehunniku peal ja seetõttu pidas ta end väga teadlikuks kõiksugustest asjadest. Hüääni ajas Itaalia mainimine veelgi enam pabinasse, sest makaronide maast unistas ta juba ammu. “Siis pean ma minema Itaaliasse! Oma kutsumust peab järgima, niimoodi ütlesid juba Vanad Roomlased. Kallis Nirk, kas sa tuled minuga kaasa?” küsis ta. Hüäänil oli kombeks viidata roomlastele kõiksugustel puhkudel sellest saati kui ta nägi Nirgi pool “Gladiaatori” filmi, mis avaldas loomale oma suursugususega muljet. “Muidugi! Me ju oleme parimad sõbrad,” naeratas Nirk ja patsutas Hüääni küüru. “Ma arvan, et lähme rongiga,” pakkus ta, “seal saab tasuta teed ja aknast välja vaadata.”