Poole tunniga tõi metroo Tallinna loomi otse lennujaama ukse ette. Taevas oli täis lennukeid. “Ei tea, kas seekord peaks pileti ostma?” küsis Nirk mõtlikult. “Vaatab, äkki sõidame jänest,” pakkus välja Hüään. “Ma spetsiaalselt laenutasin Playboy toimetusest kõrvad. Mul peaks olema siin tööl üks sugulane, äkki tema aitab. Lähme kutsume ta infopunktist siia.” Nähes kahte saatjata looma, korstutas infopunkti tädi kulmu, kuid kui Nirk viskas lauale oma ässa: “Zdastvujte!” näol ja Hüään luges ette “Tsaar Satltaani” sissejuhatust, jäi daam uskuma, et tegemist on gastroleerijatega Moskva tsirkusest. “Me tulime siia tegelikult sugulasele pakki üle andma. Ta töötab tollis, Šaarik, äkki teate teda?” uuris sissejuhatuse järel Hüään galantselt kulme liigutades. “Jajah, meil on küll selline. Unustab tihti asju ja itsitab palju aga muidu tore noormees. Kohe kutsun,” lubas infotädi lahkelt. Ta köhatas, võttis kätte mikrofoni ja lasi oma häälel kajada igast lennujaama kõlarist: “Graždanin Šarik, poprošu v infobudku, graždanin Šarik!”
Kodanik Šarik ei lasknud end kaua oodata. Hundikoera silmad olid kahtlaselt punased, kõnnak lohisev ja peas oli tal müts.
No comments:
Post a Comment