Järgmisel päeval said Hüään ja Nirk kokku Balti jaamas. Nirk oli õmmelnud endale kindast väikese reisikombinesooni kapuutsi ja nööpidega. Kuna Nirgi käpad olid lühikesed ja väsisid kiiresti, sõitis ta perrooni poole Hüääni seljas. Kärplase perekond jäi sõpradele Lasnamäe aknal lehvitama. Nirk lubas emale ja isale, et ta ei tee lollusi ja tuleb varsti tagasi. Hüään kutsus oma korterisse elama ühte anarhistist kassi, kes muidu eelistas neljale seinale tänavat, kuid Hüääni suure ooperiunistuse nimel lubas romantiku äraolemise ajal kasta lilli ja hoida silma peal postkastil ja freskodel.
Balti Jaamas otsustasid Hüään ja Nirk Moskva poole mineva rongi kasuks: “Sealt on Roomani kiviga visata. Või no kui ei ole, võtame lennuki,” arvas Nirk. Rongi ukse peal tuli loomadele vastu reisisaatja: “Oot-oot, kus te nüüd lähete? Paluks piletit!” nõudis reeglitele allumist sinises vormis tädi. “A meil ei ole vaja piletit!” teatas Nirk enesekindlalt. “Te ainult vaadake mu sõbra hambaid! Me oleme hoopis pileti komposteerijad. Tema komposteerib, mina kontrollin ja teie puhkate ja joote teed! Meid nimelt saadeti rongiministeeriumi poolt teile auhinnaks kui Aasta Töötajale. Et me siis võimaldame teile väärilist puhkust.” “Oii, päriselt! Issakene, väga kena väga kena. Ma olen nii liigutatud,” suurest rõõmust hakkas reisisaatja peaagu et nutma, sest armastas oma tööd, “Ma olen kõik need aastad teeninud ja lõpuks ometi Aasta Töötaja! Aitäh, aitäh tublid loomad, tulge edasi.” Nirk ja Hüään pilgutasid üksteisele silma ja tegelesid piletite augustamisega kuni viimane inimene peale sai. Reisijad muidugi üllatusid sellise uutmoodi kontrollisüsteemi peale, kuid Hüääni sõbralik naeratus veenis neid, et küsimusi pole vaja.
No comments:
Post a Comment