offbeat

im am your princess cat, im your sunshine and i have white fur and 4 paws and i live around 12-15 years. kuigi näiteks massöör sonja kass elas kuradi 21 aastaseks, suri detsembris. sonja pakkus mulle soolapähkleid ja talle meeldib olla reedeti vaba. veel meeldib talle suvilas askeldada.

üks tüüp rääkis, et kui sul lõigatakse mandlid maha, võib sinust potentsiaalselt saada kroonilise angiiniku asemel krooniline bronhiitor. ja mul muidugi on kurk kähe nüüd. täiesti värdjas.

vana karla

Võiks olla nii et lagerfeldt ei sure kunagi ära, mina ka muidugi. täna on munad, sõbrad jagavad oma vahel auhindu, nii et igaüks ikka saaks midagi. 79 muna läheb kokku loosi. täielik lollus.

Oi blin.

alati ei saa hästi minna

Kaugel kaugel maal, Austraalias, kus pesitsevad peaegu et meie antipoodid, elas ja elab siiamaani poiss nimega Blair. Tema perekonnanimi jääb meile teadmata, seda ei lubanud ta avalikustada. Blair on umbes 23 aastat vana ja töötab kontoris. Mingis mõttes on tal vedanud, sest ta näeb nunnu välja ja kontoris valitsevad naised kes hindavad kõrgelt tagasihoidlikke, nooruslike näojoonte ja heade kommetega mehi. Naised näevad sellist tüüpi vastassoo esindajates ühtlasi nii poegasid kui ka armukesi. Õnneks ei tea alati moekalt sätitud juustega Blairi töökaaslased seda, et ta on gei. Kokku on tal umbes viis kolleegi ja koos Blairiga tegelevad nad millegagi mis sarnaneb logistikale, kuid tegelikult peamiselt keedavad teed ja räägivad sellest, et järgmisel aastal nad enam siin tööl ei käi. Tegelikult aga mõistagi käivad edasi. Aegajalt hakkavad nad Blairilt pressima välja uudiseid tema pruudi kohta, mille peale noormees punastab. Tädid ütlevad siis: "Awww, you´re so sweet, little Blair!" ning pakuvad talle küpsiseid.

Blairi kardetud ja jälestatud ülemus, Boss-naine, on väga suur. Kurjad inimesed ütleks isegi et paks. Talle ei meeldi immigrandid, eriti Aasia päritolu. Blair oma käskijat peaaegu et vihkab ning kirjutab temast tihti oma blogis, sest nagu paljud teised nelja seina vahele vangistatud kontorirotid, elab ta oma frustratsiooni välja internetis. Muidugi, Boss-naine pole ainuke, kellest Blair kirjutab. Talle sobib igasugune materjal: naljakad ja koledad loomad, andetu kunst ja andekas kunst, plastikrinnad ja naturaalsed rinnad, merisead ja meritähed. Viimaseid Blair kardab ja leiab et nad võiks välja surra, nagu ka paljud teised asjad mis talle miskipärast ei meeldi. Arvuti läheduses hakkab Blairi aju täiel jõul tootma vaimukusi ning ta leiab alati ideaalseid otsingusõnasid, millega Guugel toob välja kõige obskuursemaid ja seeläbi naljakamaid pilte. Blair käitub nii nagu talle oleks tema blogi lugejate arvamusest ükskõik, kuid tegelikult kui keegi siiralt ütleks, et kuule, su blogi on mõtetu, laseks Blair end vist maha. Või siis mitte, sest püstolit tal ei ole ja ta ei ole piisavalt julge. Võibolla ainult purjus peaga. Alkoholiga on Blair hea sõber. Joobnuna kipub ta end haletsema isegi rohkem kui tavaliselt ning mõtlema armastusest. Hetkel Blair armastab ainult ennast ja võibolla nii see ka jääb.

Kolmapäeval tööle jõudes, briti teadlased on muide selgeks teinud et kolmapäev on töönädala masendavaim päev, lonkab Blair oma korrusele, ütleb suvalisel ilmel "Hello" oma töökaaslastele ja istub arvuti ette. Oma meilboksis leiab ta lisaks tavapärastele tööülesannetele kutse arenguvestlusele. Sisimas vastikusest nina krimpsutades, kuna teadagi Blair oma ülekaalulist ülemust ei salli, vaatab ta kella. Vestluseni on umbes tund aega ning seda aega sisustab Blair otsides internetis pilte märksõnadega “fighting horses”. Ta valib kõige brutaalsema leitud fotodest ja postitab selle oma blogisse. "Uus meem", mõtleb Blair rahuolevalt. Tema päeva kõige olulisem tegu on seega tehtud, või vähemalt nii ta arvab.

Enne Boss-naise kabinetti sisenemist hingab Blair sügavalt sisse. Ta ei oska suhelda tavaliste inimestega ja tema silmis on Boss-naine tavalisuse täiuslik kehastus. Blair teeb ukse lahti. Boss-naine istub laua taga ja vaatab arvutiekraani. Tema ebamäärast värvi juukseid kaunistab plastmassist lips. Tal on seljas sametist nahkhiirelõikega blusoon ning ta nägu läigib. Sellegipoolest on korpulentses daamis midagi majesteetliku, teatud liigutuste voolavus ja rahulik näoilme sisendavad austust. "Tere-tere," noogutab ta oma alluvale, "Kuidas läheb?" "Okeilt," ütleb end toolile sätiv Blair. Järgneb vaikuseminut. "Mhm. See on tüütu protseduur ma tean jah. Siin on väike vorm, täida see ära palun. Ja siis ma esitan paar küsimust juurde ka. Bürokraatia, eks ole," ütleb lõpuks Boss-naine. Ta võtab kusagilt laua alt välja paberi ja ulatab selle Blairile. Blair lükkab tooli ülemuse lauale lähemale ja hakkab metoodiliselt lahtreid täitma. Tal läheb umbes viis minutit. Sel ajal on toas kuulda vaid konditsioneeri undamist. Boss-naine jälgib Blairi, sest arvab, et viimane ei pane seda tähele. Tegelikult aga paneb küll ja mõtleb, et hea meelega sõidaks seda paksu siga oma autoga üle. Siga ei tea asjast midagi, ta teab ainult seda, et Blair on kõige kenam inimene keda ta kunagi näinud on. "Alati nii puhas ja tore, hoopis teistsugune kui teised. Nii peenikesed käed. Peaaegu nagu linnukäpad." Boss-nane kujutab ette, kuidas ta surub Blairi enda rindade vastu ning Blair sosistab talle kõrva: "Miks lasid mul nii kaua oodata. Olin juba ammu valmis."

Lõpuks saab Blair paberiga ühele poole ja annab selle ülemusele tagasi, silmakontakti vältides. "Okeii, vaat kui tore," ütleb Boss-naine ja naeratab. "Et siis paar küsimust veel lisaks. Mis on olnud su viimase aasta suurim tööalane õnnestumine?" "Aastaaruande edukas koostamine," vastab Blair. Ta väga tahab, et arenguvestlus võimalikult kiiresti läbi saaks. "Ja-jah. Mis võiks sinu tööpäevas teisiti olla?" "Köögis võiks olla musta teed." "Ei olegi või? Noh, seda annab kohe täna korda ajada. Nüüd aga ütle mulle kumba sa valiks kas 30% palgalisa või minuga koos avakosmosesse põgenemist? Piimatee lõpus, Canopuse tähesüsteemis asub planeet Turandum, mille loodus on imeline kuid kohalikud asukad metsikud ning õelust täis, meenutades korraga tiigrit ja konna. Käsikäes, mina ja sina, saame vabastada Turandumi kurjade humanoidide ikkest ning asuda seda valitsema tõe ja õigusega, roosade metsade vahel kristalllossides elades." Blair tõstab pilgu ja vaatab Boss-naisele otsa. Boss-naine naeratab, näidates oma huulepulgaga määrdunud hambaid. "Kuidas palun?" küsib Blair. "Kumba sa valid? Kas palgalisa 30%, maksud maha, või minuga koos avakosmosesse põgenemist? Ma ei luba, et see on lihtne. Meid ootavad ohtlikud seiklused, verejanuline kohalik loomastik ja isegi verejanulisem kohalik taimestik, kuid Turandumi kullakarva taevast ehtivate topelt - kuude nimel tasub riskida." "Ta läks hulluks," mõtleb Blair, "täiesti ja absoluutselt hulluks." Ta tõstab pilgu ja vaatab esimest korda ootust täis Boss-naise silmadesse. "Ma võtaks vist selle palgalisa," ütleb Blair selge ja kindla häälega. Naeratus kaob Boss-naise huulilt: "Ma natuke kartsin seda. 30% on ikkagi suur raha. Kuid vähemalt tean nüüd." sõnab ta, vaatab aknasse, ohkab raskelt ja hakkab toolil pöörlema. Ta pöörleb järjest kiiremini ja kiiremini, nii kiiresti et muutub pelgalt värviplekiks. Pleki ümber moodustub metallkuul, mis tõuseb õhku ja lendab aknast välja, purustades klaasi ning isegi seda kooshoidva raami. "Ni figa sebe," ütleb Blair ja minestab.

tumblerxperiment

okei, töötab või ei tööta see tumblershit?

RATS

WAY OF LIFE.

SENCE OF SOLIDARITY.

can't wait

olen tänase päevaga proovinud pea kõiki põhilisi daunereid. änksa.

ülekypsenud

fabrika zvezd

tundub et ma ei tunne ühtegi inimest, kes ei tegutseks loomingulisel alal. kõik teevad muusikat, kunsti, kirjutavad, viskavad saltosid, mida iganes veel ja kui sa teed midagi "suvalist", näiteks oled pangatöötaja, sealgi pead leidma midagi loomingulist, et mitte end halvasti tunda. ei ole enam tarbimisühiskond, on tootmisühiskond. kõk järjest toodavad meelelahutusliku iseloomuga materjale.