double trouble

bonžur. täna on minek indiana johnesile, umbes nii nagu läheks deidile mingi tüübiga kellega sa sebisid 8 klassis ja kelle kohta sa ei tea, kas ta vahepeal läks säästumarketi turvameheks tööle või on ära tõusnud ja sõidab ferrariga ringi ja kirjutab raamatut majandusest ja nädalavahetustel tegeleb loodusfoto ja bmx-i ja ilusate inimeste swingerpidudel käimisega. ma loodan ferrari varianti, päriselus on enamasti olnud pigem see säästumarketi variant, isegi mitte pigem vaid nii oligi. et keegi viskab kõne, et tead saaks kokku. siis saad kokku, kusjuures algusest peale kahtlane värk sest et see ei ole päris see koht, kus sa vabast tahtest käiks ja siis vaatad, et laua taga istub mingi jube elajas, kellel on sama soeng mis aastal 2000, kingad, viigipüksid ja v-kaelusega kampsun ja nahkjope ja ees on kohvitass ja õlleklaas. põgeneda enam ei saa, siis tuleb viisakalt naeratada ja toolile istuda ja tellida rohelist teed ja küsida, kas sa käid siin tihti? siis on vastus, jah me poistega siis kui säästus tööpäev läbi käime siin õlut joomas. öäääaa! ja siis hakkab vestlus, kus mõlemad osapooled saavad kultuurišoki. vestluse kõige teemam koht oli siis kui ma küsisin, et noh, kas sa loed raamatuid vahest ja nii, ja siis tuleb vastus, et "mulle meeldivad autobiograafiad ja memuaarid. praegugi üks on käsil" siis kui küsid, kelle oma, siis vastust ei tulegi, tuleb mõmin: ...eee, hitler! jajah, just, hitler."
tegelt see ei ole oluline, aga see oli üks piinlik ja väga naljakas-nälkjas kohtumine, see oli tegelt väga ammu, umbes 3 aastat tagasi.